Persona

Portreede väljapanek püsiekspositsioonis kätkeb endas ülevaadet žanri stiililistest arengutest peamiselt 20. sajandi vältel kui kunstis eemalduti klassikalisest portreekunstist ja keskenduti uutele reaalsuse esitamise viisidele. Ühe liinina on välja toodud, kuidas on kunstnikud iseend esitlenud. Kui autoportree on kunstniku jaoks puhas eneseväljendus, siis portree puhul on oluline leida dialoog modelliga, et edasi anda tema füsioloogilisi ja psühholoogilisi iseärasusi, aga siingi on oluline kunstniku enda stiil ja väljendussoov. 

Huvitav on siinkohal kõrvutada Ants Laikmaa ja Ülo Soosteri autoportreesid. Mõlemad neist on väga jõulised, läbistades oma terava pilguga vaatajat. Kui Soosteri tušijoonistus on kuvand uljast ja nooruslikust kunstnikust, siis umbes 60-aastane Laikmaa on oma punetava taustaga autoportreel enesekindel, aga samas ka kirglik. Olav Marani portree noorest luuletajast Ott Arderist toob pilti palju sümboolikat, mis on tuttav võte kunstniku vanameisterlikelt vaikeludelt. Rein Tammik on omakorda portreteerinud kunstnik Olev Subbit. See on üks esimesi näiteid hüperrealistliku slaidimaali jõudmisest Eestisse, kuid siiski on teoses paralleelselt tooni andvaks ka hoogsad maalilisemad pinnad. Illusiooni reaalsusest aitavad aga luua assamblaažtehnikas lisatud faktuursed detailid. Omaette esteetilise universumi loob oma maalidega Malle Leis. Võiks öelda, et temalt on näitusel väljas lausa kaks autoportreed, kuna ka popiliku teostusega „Lilled valge käega“ võiks lugeda allegooriliseks käsitluseks kunstnikust endast, kelle töödes on lillemotiividel keskne koht.

Mary-Ann Talvistu