Meri, mu meri  

Kui baltisaksa kunstnike maastikumaalidel näeb romantilis-realistlikus laadis merevaateid, siis 20. sajand toob sellesse žanri stiilise mitmekesisuse. Eesti esimesed modernistid eesotsas Konrad Mäega nautisid põhjamaisest loodusest saadud impulsse veetes loomingulisi suvesid Ahvenamaal, külastades Norrat ning otsides sobivat ainestikku ka siinsetel saartel ja rannikualal. Uudse käsitluslaadiga teostes püüti ennekõike edasi anda looduse vahetut tunnetust ja mõju inimhingele. Looduse ilu kõrval on paljusid kunstnike paelunud ka kalurite elu kujutamine: tormine meri, hoogne kalapüük, meretuultest parkunud kalurite näod, võrkude parandamine rannal jpm. 

Tõelise kontrastina toimivad selles saalis kaks suuremõõtmelist kompositsiooni: etnograafilist ainest käsitlev August Janseni Peterburi Kunstide Akadeemia diplomitöö ja Heldur Viirese lõputöö ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis, mis nõukogudeaegsete ettekirjutuste kohaselt kujutab tööd kalurikolhoosis. Nõukogude perioodil rakendati ka kunst ajastu ideoloogia teenistusse. Kollektiivmajandusele üleminek tähendas, et kutselist kalapüüki organiseerisid kalurikolhoosid. Viinistu kunstisadam paikneb Võidu Tee nime kandnud kalurikolhoosi ja liimivabriku territooriumil, seega sobitub merega seotud temaatika suurepäraselt ka ekspositsiooni suurde avasaali. Saalis kõrguv rõdu on kaasaegse kunsti päralt, seal on Peeter Allik vahuse mere taustal maalinud kirglikult suudlevat paarikest. Miljard Kilgi merel seilav seltskond kalapaadis on täiskuu valgel moondunud muinasjutulisteks tegelasteks. Jaan Toomiku teoses „Haugi palve“ annab värvide kontrastsus hästi edasi nii impulsiivset emotsiooni kui tunnete sügavust. Enno Halleki signatuurimärgiks saanud värvipalett kannab endas meditatiivsust ja seesmist põlemist. Tiit Pääsukese töödel on sagedaseks külaliseks kajakad, kes kalameestele merel ikka seltsi pakuvad. Pääsuke on oma teisel jäädvustanud ka Viinistu märgilise sümboli – Mohni tuletorni. 

Tekst: Mary-Ann Talvistu